Kas edu tagab anne või pikaajaline kogemus?

Pikka aega on pead murtud selle üle, mis tagab inimese edukuse. Kaks enimlevinud arvamust on üksteisele paraku üsna vastukäivad. Ühelt poolt arvatakse, et edu tagab raske töö. Ütleb ju Tammsaaregi oma teoses "Tõde ja õigus", et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Paraku on küllaga näiteid, kus hoolega tööd teha rassivad inimesed ei jõua elus mitte kuhugi. Pigem on oht, et pikka aega sama tööd teinud inimesed vajuvad mugavustsooni ning nende tulemused hakkavad hoopiski allamäge minema.

Teisest küljest väidetakse, et edu pant on kaasasündinud anne. Kuna seda aga kõigile ei jätku, siis saabki oma edutuse ande puudumisega ära põhjendada. Anne või talent tähendab siinjuures seda, et edu saavutatakse kiiresti ja suurema pingutuseta. Kuid paraku ei kinnita uurimused ka seda väidet. Isegi Wolfgang Amadeus Mozart ja Tiger Woods olid selleks ajaks, kui nad edu saavutasid, juba ligi 10 aastat hoolega harjutanud. Talendi olemasolu või puudumise väljaselgitamiseks on tehtud mitmeid teaduslikke uuringuid ning tulemused on olnud üllatavad - kaasasündinud annet kui sellist ei ole seni veel tuvastatud!

Kui annet ei eksisteeri, siis mis on see salarelv, mis tegi Tiger Woods'ist maailma parima golfimängija või Wolfgang Amadeus Mozart'ist maailmakuulsa helilooja? Geoff Colvin on antud teemat põhjalikult uurinud ning kirjutanud oma avastuste ja järelduste põhjal raamatu "Talent Is Overrated". Raamatus kirjeldab Colvin edu saavutamise aluseid ning selgub, et tegemist ei olegi raketiteadusega. Vastupidi, lahendus on üsna ilmne. Kuna antud tegevus esitab inimestele aga väga kõrgeid nõudmisi, järgivad seda vaid vähesed, mistõttu ongi äärmiselt edukaid inimesi oluliselt vähem kui kui mitteedukaid. Nüüd aga lõpuks asja juurde - millega on siis tegemist?

Geoff Colvin lähtub oma järeldustes väga palju Anders Ericsson'i uuringutest, mis väidavad, et edu tagab teadlik harjutamine pika aja vältel (üldjuhul minimaalselt 10 aastat). Seega, edu saavutamiseks on tarvis mitte lihtsalt sama asja korduvalt teha (ehk raske töö näide), vaid esitada endale pidevalt uusi väljakutseid, küsida oma sooritusele tagasisidet, teha sellest järeldusi, proovida järgmine kord uuesti ja paremini, ning teha seda kõike regulaarselt pika aja jooksul (st tegeleda teadliku harjutamisega). Siinkohal võib tuua näitena Tiger Woods'i loo, kelle edu aluseks peetakse enamasti tema erilist annet.

Tiger Woods'i isa Earl Woods oli noorte treener, kes nautis õpetamist, ning lisaks oli ta ka fanaatiline golfihuviline. Kuna Earl ise harrastas golfi, siis kaasas ta ka väikese Tiger'i oma tegemistesse. Esimesed "sammud" golfimaailmas tegi Tiger 7-kuuselt, kui ta hakkas vaatama oma isa golfilööke harjutamas. Enne kahe-aastaseks saamist oli Tiger isaga juba golfiväljakul ning harjutas regulaarselt. Neljandast eluaastast alates harjutas Tiger professionaalse golfitreeneri käe all. Seega, 19.-ndaks eluaastaks, kui temast sai USA meeskonna liige, oli ta harjutanud intensiivselt juba ligi 17 aastat! Kui küsiti, kas tema puhul võis täheldada loomupärast kalduvust golfi suunas juba väikelapsena, siis ei kinnitanud ei Earl ega Tiger antud väidet. Earl ütles vaid seda, et Tiger oli erakordselt taibukas tagasiside vastuvõtmisel ja sellest õppimisel. Tiger omakorda mainis, et kuna isa oli tema suurim eeskuju, siis tahtis ta loomulikult olla oma isa moodi. Mõlemad kinnitasid nagu ühest suust, et edu tagas raske töö ja mitte müstiline anne.

Taolisi lugusid võib Colvin'i raamatust leida veel hulgaliselt, nii et kellel tekkis huvi, võib julgesti sammud raamatupoodi seada (või pigem küll Amazon'i kodulehekülge külastada, kuna ma ei ole kindel, kas Eestis on antud raamat üldse müügil). Nende jaoks, kellel raamatute lugemiseks aega napib, aga on soov edu saavutamiseks siiski midagi ette võtta, toon ma ära teadlikku harjutamist iseloomustavad tegurid:

1. Harjutused on spetsiaalselt välja töötatud tulemuse parandamiseks. See tähendab, et iga kord, kui inimene saavutab oma tegevuses teatud tasemel professionaalsuse, suunavad harjutused ta edasi järgmise väljakutse või eesmärgi poole.
2. Teadliku harjutamise puhul saab harjutusi korrata, et eelnevalt esile kerkinud vigu korrigeerida.
3. Pidev tagasiside on teadliku harjutamise puhul äärmiselt oluline, kuna inimene ise ei pruugi oma sooritust objektiivselt hinnata. See seletab ka fakti, miks isegi maailma parimatel sportlastel on treenerid ja nõuandjad.
4. Teadlik harjutamine on mentaalselt kurnav ning see ei ole kindlasti mitte lõbus. Kui tavaline inimene läheb õhtul sörkima, mõtleb ta enamasti kõigele muule, kui jooksmisele. Tippsportlane seevastu analüüsib jooksmise ajal oma tegevust ning peale treeningut mõtleb läbi, mida järgmine kord paremini teha.

Kui eelpool kirjapandu tundub väga keeruline ja vaevarikas, siis tere tulemast klubisse! Nagu juba alguses sai mainitud, saavutavad edu siiski väga vähesed ja need on inimesed, kes kirjeldatud piinarikka protsessi ette võtavad. Kui aga keegi tunneb, et on valmis kõvasti panustama ning muretseb nüüd sellepärast, et ei alustanud harjutamist piisavalt varakult, siis ka neile on hea uudis varuks. Kuigi paljudes valdkondades alustatakse harjutamist väga varakult ning täiskasvanuikka jõudes on juba lootusetult hilja hakata unistama näiteks baleriinikarjäärist, on ärimaailmas ka hilisematel ärkajatel võimalik nii mõndagi korda saata. Tuleb lihtsalt otsustada, mille nimel te olete valmis kõvasti vaeva nägema ja teadlikult harjutama hakata.