Tiigriemadest ja koolikatsetest

Eesti viimase aja suurim uudis tundub olevat Tallinna koolikatsed. Pea kõik online väljaanded on vastavasisulisi artikleid ja mõtteavaldusi täis ning emotsioonid on pigem negatiivsed. Kuna praeguse hulluse taga on minu arvates kaks põhjust - ebaprofessionaalne määrus ühelt poolt ning lastevanemate (eelkõige emade) kollektiivne amokijooks teiselt poolt - siis on emadepäeva puhul igati sobilik antud teemal mõned mõtted kirja panna.

Alustuseks tuleb meenutada, et koolikatsed ei ole midagi uut. Neid on enamikes Tallinna kesklinna koolides tehtud juba aastaid ning ükski laps ei ole seni veel kooli minemata jäänud. Uus määrus ei teinud olukorda kahjuks küll paremaks, kuid lastevanemate hüsteeriata oleks koolikatsete eksperiment võinud lõppeda siiski vähem valutult. Ma ei hakka siinkohal lisama linke kõigile artiklitele, kus emad jagasid oma kogemusi, kuidas nende laps käis katsetel kõigis kesklinna eliit-koolides, kuna neid artikleid oli lihtsalt liiga palju. Koolikatsete rallit põhjendati neis sellega, et nii näeb laps ära kõik koolid ja saab ise otsustada, kuhu ta tahab õppima asuda. Minu arvates on sellist vastutust ühe koolieeliku õblukestele õlgadele panna siiski liig mis liig.

Kui lapsevanem tahab aru saada koolide erinevustest ja eelistest, võiks ta alustuseks tutvuda koolide veebilehekülgedega. Kui sellest ei piisa, võib küsida koolist lisa-informatsiooni, mitte hakata last mööda katseid jooksutama. Kuigi mõni ema väitis, et laps nautis koolikatsetel käimist, selgus artiklist, et laps jäi peale esimesi katseid haigeks ning ei saanudki järgnevatel osaleda. Seetõttu on väga küsitav, kas laps neid katseid ikka tõesti nautis. Seda enam, et ema oli ise väidetavalt väga mures ning tavaliselt kandub muretsemine teistele asjaosalistele (selle näite puhul siis lastele) üle.

Ühest küljest on arusaadav, et iga lapsevanem tahab oma lapsele parimat ning teeb omalt poolt kõik, et tagada  talle parimad võimalused elus edukaks hakkama-saamiseks. USA-s, kus üldhariduse tase on võrreldes Eestiga üsna madal (PISA testide tulemuste põhjal on USA koolilapsed Eesti omadest kõvasti tagapool), on vanemate ennast-salgavad pingutused parema kooli leidmisel ka arusaadavad, kuna üld-hariduskoolide üldine madal tase teeb edasiõppimise ülikoolis väga keeruliseks. Kes selles kahtleb, võiks vaadata filmi "Waiting for Superman", mis kirjeldab antud protsessi väga värvikalt. Loodetavasti ei muutu olukord Eestis kunagi nii drastiliseks ning ka edaspidi saavad kõik lapsed, kes koolis hoolega õpivad, oma valitud erialal ülikoolis jätkata.

Samas on USA-s ka piirkondi, kus üldhariduskoolide tase on hea ning erakoolide oma veelgi parem, kuid ka see ei ole teatud sihtgrupile piisav. Eesti lapsevanemate pingutused oma väikelaste "dresseerimisel" jäävad Manhattan'i emade vägitegudele kõvasti alla. Nii näiteks kaevatakse juba eelkoole kohtusse, kuna väidetavalt on mõned lapsed eelkoolide süü tõttu jäänud ihaldusväärsete eliitkoolide ukse taha. Selline karjuv ebaõiglus nõuab ometi kohtutee jalge alla võtmist ning õigluse jalule seadmist - keegi ei usu ju ometi, et viga võiks olla nende lapses, kes testide tegemisega hakkama ei saanud.

Taoline suhtumine meenutab mulle lugusid Eestist, kus samuti eliitkoole materdatakse ning seda kahel põhjusel. Ühelt poolt heidetakse eliitkoolidele ette arrogantsust ning arvatakse, et seal käivad ainult kas tuupurid, kellel igasugused muud huvid puuduvad või siis ülbikutest snoobid. Teiselt poolt võtavad sõna eliit-koolide endised kasvandikud, kes süüdistavad oma endist kooli kõigis surmapattudes alates liiga suurest koormusest ning lõpetades enda väidetava loomingulisuse alla-surumisega. Tegelikult on eliitkoolide õpilased igati ontlikud ja viisakad ning need, kes kurdavad liigse koolistressi all, on ilmselgelt lihtsalt vales koolis. Eliitkoolid on tõepoolest õppimiskallakuga koolid ja ei pruugi seetõttu kõigile sobida. Sellisel juhul ei maksa aga kooli süüdistada, kuna alati on võimalik kooli vahetada ning valida endale sobivam ja jõukohasem variant.

Klass omaette on Aasia emad, kelle värvikaim ning häälekaim esindaja USA-s on Amy Chua, raamatu "Battle Hymn of the Tiger Mother" autor. Ajakiri Time Magazine tegi Amy Chua'ga intervjuu, et uurida tema kasvatusmeetodeid ning tuleb tunnistada, et need on üsna ekstreemsed - tundide kaupa klaveri või viiuli harjutamist, ei mingeid sõpru ega sünnipäevapidusid, karm ja ilustamata tagasiside, jne, jne. Kuigi taoline kasvatusmeetod on taganud lastele koolis suurepärased hinded, selgub artiklist, et vaatamata sellele on kodune olukord harmooniast kaugel - Amy noorem tütar oli emaga pikka aega konfliktis ja katkestas oma viiuliõpingud ning ka vanem tütar saavutas lõpuks reeglites teatud järeleandmisi. Seega tundub, et ka ülikarmid kasvatusmeetodid ei taga pikaajalist edu.

Mis aga võiks viia suurepäraste tulemusteni ilma närvivapustust saamata? Geoff Colvin toob oma raamatus "Talent is overrated" välja, et kuna suurepäraste tulemuste ja eduni viiv teadlik harjutamine on raske ja pingutust nõudev, peab olema midagi, mis motiveeriks inimest taolist harjutamist aastate jooksul jätkama. Uuringute käigus on leitud, et nii nagu oskused arenevad välja pika aja jooksul, tekib ka sisemine motivatsioon pikkamööda, saades toetust positiivsest tagasisidest ning eduelamustest. Seetõttu ei ole mingit mõtet pressida last iga hinna eest eliitkooli esimesse klassi, kuna seal võib tema edu jääda tagasihoidlikuks ja tal võivad tekkida hoopiski kahtlused oma võimete suhtes. Seevastu gümnaasiumi ajaks on soodsates tingimustes kasvanud ja arenenud laps saanud piisavalt eduelamusi ning positiivset tagasisidet ja tal on tekkinud motivatsioon pingutada. Kusjuures seda viimast isegi siis, kui ta satub gümnaasiumis kokku kaasõpilastega, kes on temast targemad.

Seega, palun kannatust, kallid tiigriemad - laps ei ole tsirkusekaru, keda dresseerida! Sõjaväelise drilli asemel võiks lapsel lasta kasvada omas tempos, tagada talle toetav keskkond ning innustada teda avastama uusi asju ja valdkondi. Ilusat emadepäeva kõigile!