Produktiivsuse varjatud ohud ehk talent ei ole kariloom!

Kuna ma olen viimasel ajal liiga palju tähelepanu pööranud tasustamisega seotud teemadele, siis otsustasin et on aeg muutuseks. Kui keegi on selle peale nüüd väga pettunud, võib ta endale hankida ajakirja Director aprillikuu numbri, kus on ära trükitud minu artikkel "Tulemustasuga või tulemustasuta". Usun, et seal on nii mõnedki huvitavad mõtted ja näited, millele tulemustasusüsteemi väljatöötamisel tähelepanu pöörata. Kindlasti tulen ma oma blogis tasustamise teema juurde tagasi, aga hetkel võtan luubi alla midagi uut!

Seoses sel nädalal Tartus toimuva personalijuhtimise konverentsiga "Produktiivne organisatsioon" tundus olevat asjakohane samuti antud teemal midagi kirjutada. Produktiivsus tundub olevat viimasel ajal võlusõna, mis meid kõigist hädadest välja peaks aitama ning mantra "mida ei saa mõõta, ei saa ka juhtida" on küllap kõigile juba pähe kulunud. Organisatsioonid töötavad palehigis välja aina uusi mõõtmisviise ning konsultandid arendavad juhiseid ja protsesse, kuidas veelgi efektiivsemalt ja kiiremini töötada. See kõik kõlab esmapilgul mõistlikult ning kui neid meetodeid kasutada rutiinsete tööde ja protsesside puhul, siis korrektse kasutamise korral need enamasti ka töötavad. Hädad saavad alguse siis, kui samu meetodeid hakatakse kasutama teadmispõhises majanduses ja talentide puhul. Produktiivsust mõõdetakse tihti valemi abil "väljund sisendi kohta" ehk mida kiiremini ja rohkem inimene töötab, seda tublim ja produktiivsem ta on. Nagu öeldud, tükitöö puhul sobib selline lähenemine väga hästi, kuid kuidas mõõta mõtlemisprotsessi efektiivsust?

Ronald J. Baker toob oma artiklis "They're Human Capital, Not Cattle" välja mitmeid huvitavaid tähelepanekuid, kuidas produktiivsuse tagaajamine ei taga ilmtingimata veel edu. Ta ütleb väga tabavalt, et ettevõte ei eksisteeri mitte selleks, et olla efektiivne ja produktiivne, vaid ikka selleks, et luua väärtust oma klientidele ning et ei ole mitte midagi mõttetumat, kui ettevõte, mis teeb efektiivselt asju, mida pole kellelegi tarvis. Kuldsed sõnad! :-) Teadmispõhises majanduses on kvantiteedi asemel esikohal kvaliteet ning tulemus tähtsam kui kulud. Paraku on kvaliteeti ja tulemust tükkidest ja eurodest oluliselt keerulisem mõõta ning seetõttu ka eksimise oht suurem.

Kirkland, WA, 17. märts 2011

Ronald J. Baker pakub välja, et teadmispõhises majanduses tuleks traditsioonilised mõõtmisvahendid asendada hindamisega. Hindamine võib esmapilgul tunduda küll "pehme"ja emotsionaalsena, kuid reaalsus on see, et ka mõõtes kasutame me subjektiivseid hinnanguid - alguses otsustame, mida mõõta, mis skaalat kasutada ning hiljem kuidas tulemusi interpreteerida. Eestis erinevalt USA-st ei kontrolli ükski institutsioon, kas testid ja skaalad, mida kasutatakse, üldse mõõdavad seda, mida nad peaksid mõõtma ning kas tulemused, mida saadakse, on ka tõepärased. Seetõttu eksisteerib oht, et otsustajad võivad skaalade ja testide valikul olla ebakompetentsed ning kasutada lihtsalt loomingulist lähenemist. Hindamine erinevalt mõõtmisest on komplitseeritum, kuna see eeldab hindajalt kompetentsust ja kogemust - kuidas muidu saaks ta anda hinnangut kellegi tööle. Mõõtmise puhul seevastu teevad skaalad enamuse tööst ära.

Kogu eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et kõik mõõtmisvahendid tuleks kõrvale heita ning hakata edaspidi ainult vaatlemise ja suhtlemise põhjal hinnanguid andma. Endiselt on otstarbekas kasutada mõõdikuid, mis aitaksid aru saada ettevõttes valitsevatest üldistest trendidest ning organisatsioonikliimast. Kuid kui liikuda inimese tasandile, peaks mängu tulema individuaalne lähenemine ning järeldusi tuleks teha pigem tulemuse hindamise kui mõõtmise põhjal. Kuna inimesed ei ole lihtsalt vara või ressurss, siis võiks šablooni järgi mõõtmise asemel proovida anda neile rohkem autonoomsust oma töö üle otsustamisel, lähtuda nende tugevustest ning kasutada käsutamise ja kontrollimise asemel rohkem veenmist.

Kokkuvõtteks võib öelda, et produktiivsus on küll oluline, kuid teadmispõhises majanduses ainuüksi produktiivsusega enam edu ei saavuta. Tarvis on leida uusi lahendusi ning olla paindlik nende rakendamisel, kuna liiga jäik lähenemine lämmatab paraku iga meetodi uuenduslikkuse. Ajastul, kus on oluline innovatsioon ja kiirus, ei saa aga ükski ettevõte seda endale lubada.