Emotsioonidest ja eelarvamustest

Kui eelmise nädala postituses kirjutasin ma topeltstandardist, mis eksisteerib meeste ja naiste kehakaalu ja sissetuleku vaheliste seoste puhul, siis seekord võtan vaatluse alla topeltstandardi, mis puudutab emotsioone. Kuigi pikka aega on räägitud, et emotsioonidel ei ole töökeskkonnas kohta ning inimesed peaksid tööle tulles jätma oma emotsioonid, tujud ja probleemid koju, siis reaalses elus see loomulikult nii ei toimi. 

Anne Kreamer'i uus raamat It's Alway Personal kajastab uuringuid, mille käigus uuriti reaktsioone inimeste emotsioonidele tööalastes situatsioonides ning vaatluse all olid nutmine ja agressiivsus. Kui nutmist töökohal on üldjuhul peetud taunitavaks, siis uuringu tulemused seda ühehäälselt ei kinnitanud - 48% meestest ning 41% naistest vastasid, et tööl nutmine on lubatud ning 69% kõigist vastajatest arvasid, et emotsioonide väljendamine muudab kolleegi inimlikumaks. Loogiliselt võttes peakski see nii olema, kuna nutmine on füsioloogiline protsess, mis stimuleerib hea-tuju-neurotransmitteri dopamiini tootmist ning taastab emotsionaalse tasakaalu.

Paraku oli töökohas nutmisel positiivne mõju ainult meestele, kes tundsid peale nutmist, et nende mõistus oli teravam, tulevik helgem, olukord rohkem kontrolli all ning keha füüsiliselt rohkem lõõgastunud. Naised seevastu rikkusid nutmise positiivse mõju ära sellega, et hakkasid ennast tagantjärele süüdistama nagu ei suudaks nad olla piisavalt karmid ega meestega võrdväärsed ning tundsid end seetõttu läbikukkujatena. Kahjuks soodustab taolist enesekriitikat eelkõige naiste endi suhtumine. Kui meeste puhul peeti nutmist lihtsalt ebaprofessionaalseks, siis naiste nutmist nimetati ebastabiilsuse tunnuseks (kõlab peaaegu nagu vaimne hälve!) ja seda eelkõige naissoost vastajate poolt (43% naissoost vastajatest ja 32% meessoost vastajatest). Seega, üllataval kombel naised, kellel on bioloogiliselt suurem kalduvus nutta, tundsid ennast peale töökohal nutmist halvemini, samas kui mehed tundsid ennast peale nutmist paremini.

Kuna nutmist töökohal seostati pigem viha ja frustratsiooni kui kurbusega, siis uuriti ka reaktsioone viha ning agressiivsuse väljendamisele. Selgus, et sarnaselt nutmisele oli agressiooni väljendamine meeste puhul aktsepteeritavam kui naiste puhul ning mehed tegid seda ka sagedamini (42% meestest ja 23% naistest). Victoria Brescoll ja Eric Uhlmann viisid 2007. aastal läbi kolm uurimust, mille käigus lasti osalejatel hinnata väidetavate kandidaatide sobivust ametikohale ning pakkuda välja ka palk. Kui naissoost kandidaadid, kes väljendasid oma viha, said kõige madalamad hinnangud, siis agressiivselt käitunud meessoost kandidaadid said kõrgema hinnangu mitte ainult naistest vaid ka mitte-agressiivselt käituvatest meestest. Pakutav palgatase oli loomulikult antud hinnangutega seotud - kõige kõrgemat palka oldi nõus maksma agressiivselt käituvatele meestele ning kõige madalama palgaga pidid arvestama agressiivsed naised. Kui meeste puhul  leiti nende agressiivsele käitumisele vabandusi, siis naiste puhul arvati, et nad on lihtsalt vihased, ebaratsionaalsed või kontrolli alt väljas. Victoria Briscoll selgitas, et taoline hoiak on alateadlik ning inimesed ei pane oma eelarvamusi enamasti tähele, kuid samas võivad need märkamatult mõjutada nii mõndagi olulist otsust.

Et kogu kirjatükk ei muutuks liiga nutuseks, toon lõpetuseks ära paar lõbusat mõtet postitusest There 's No Such Thing As Black People Music, mis kirjeldavad samuti, kuidas me esmamulje ja eelarvamuste põhjal kaugeleulatuvaid järeldusi teeme. Kujutage ette värbamissituatsiooni, kus jutt läheb kandidaadi huvidele ja hobidele ning kandidaat ütleb, et ta armastab kantrimuusikat. Automaatselt tõmbate te mõttes tema IQ-st 30 punkti maha, kuna ainult ignorantsed inimesed kuulavad kantrimuusikat ning ka viimase 100 Nobeli preemia laureaadi hulgas ei olnud ühtegi kantrimuusika austajat! Kandidaat, kes kuulab klassikalist muusikat, saab teilt seevastu mõttes 30 punkti juurde, kuna ainult targad inimesed naudivad klassikat. Kandidaadi puhul, kes väidab ennast armastavat hip-hop muusikat, on tema valik ok, juhul kui tegemist on mustanahalisega. Kui teie vastas istub aga mõne teise rassi esindaja, on tegemist ilmselgelt wannabe'ga ja wannabe'd ei meeldi mitte kellelegi! Ooperit eelistav kandidaat on eriti raske juhtum, kuna ooper on rikaste valgete inimeste hobi ning ei ole kindel, et teie ettevõtte palgapoliitika vastab antud kandidaadi ootustele. Loomulikult võivad igaühel seostuda ühe või teise muusikaliigiga ülaltoodust erinevad arvamused, kuid oluline on oma eelarvamustest ja stereotüüpidest teadlik olla ning otsuste tegemisel nendega arvestada.