Mida teeb aju puhkuse ajal?

Puhkav merilõvi Monterey's, mai 2011

Kuigi arvatakse, et puhkuse ajal aju puhkab, ei ole see alati nii. Juhul kui inimene läheb reisile või vahetab keskkonda, mõjub see ajule hoopiski stimuleerivalt, mis omakorda soodustab õppimist. Antud teemal kirjutab pikemalt Natalie Morera oma postituses Your Brain on Vacation, toetudes seejuures neuroteadlase Michael M. Merzenich'i uuringutele.

Michael M. Merzenich väidab, et mida vanemaks inimene saab, seda vähem pöörab ta tähelepanu detailidele ning seda enam muutub tema elu rutiinseks ning ette-arvatavaks. Seetõttu ei toimu hilisemas elus tihtipeale ka õppimist ning arengut, kuna igapäevase tegevuse käigus ei kerki esile üllatusmomente - inimene lülitab ennast lihtsalt autopiloodile ning teeb asju n.-ö. vanast rasvast. See seletab ka asjaolu, miks pikaajaline staaž ei taga alati paremaid teadmisi ja kõrgemat professionaalsust. Selleks et õppida, peab aju olema ergas, valmis kiirelt reageerima ning uusi teadmisi vastu võtma.

Merzenich võrdleb puhkusereisi lapsepõlve naasmisega. Sarnaselt võõrastele riikidele ja kommetele on laste jaoks paljud asjad esmakordsed ja põnevad ning nendest aru saamiseks tuleb uudsed momendid ajus läbi töötada. Antud tegevus tagab kiire õppimise ning seetõttu on lapseliku avatud hoiaku ja uudishimu säilitamine ka täiskasvanuna äärmiselt oluline. Kahjuks muutub aju erksaks ja aktiivseks vaid siis, kui ta puutub kokku millegi tõeliselt huvitava ja üllatavaga, mitte aga rutiinseid igapäevakohustusi täites. Seetõttu soovitataksegi aeg-ajalt muuta oma keskkonda, tegevust või otsida uusi väljakutseid, et meile meenuks, kui olulised on detailid, ning et me õpiks ja avastaks seeläbi uusi asju.

Sama teemat käsitleb ka Geoff Colvin raamatus Talent Is Overrated, millest olen ma oma varasemas postituses juba kirjutanud. Ta rõhutab, et professionaali erinevus asjaarmastajast seisneb selles, et professionaal ei muuda oma tegevust automaatseks, vaid on kogu aeg keskendunud ning ergas, valmis koheselt reageerima ning vajadusel oma tegevust korrigeerima. Colvin illustreerib antud argumenti näitega lauljatest - kui asjaarmastajate jaoks on lauluharjutus meeldiv vaheldus igapäevatööle, mille käigus lõõgastuda, siis professionaalsete lauljate jaoks on harjutamine ülimalt keskendunud tegevus, mille käigus jälgitakse iga detaili ning nüanssi. Seetõttu toimub professionaalide puhul areng, samas kui asjaarmastajate tase võib jääda aastateks samaks. See ei tähenda muidugi, et iga hobi ja harrastust peaks hakkama surmtõsiselt võtma, kuid oma igapäevatööga seotud arengut silmas pidades võiks sellest näitest nii mõndagi õppida.

Et mitte argipäevarutiini lõksu langeda, käisin ka mina mai lõpus uusi elamusi otsimas. Uusi riike me küll ei avastanud, kuid see-eest tutvusime mitmete väikeste (ja mõnede suuremate) linnade omapäraga ning nautisime ookeaniranniku erilist atmosfääri. Ma ei oska küll hinnata, kui palju antud reis minu aju stimuleeris, kuid kindlasti olid mu meeled rohkem avatud kõikvõimalikele detailidele ja üllatus-momentidele. Kellel tekkis nüüd nimetatud ettevõtmise vastu huvi, võib lugeda Eesti Ekspressis ilmunud ülevaadet ja ise järeldused teha.