Tahtejõust, motivatsioonist ja meisterlikkusest

Kui paljudel meist on tahtejõudu tõusta nädalavahetusel varem kui tavalisel tööpäeval? Minu puhul ei saa hetkel muidugi rääkida tavalisest tööpäevast, kuna sabbatical tähendab seda, et inimene võtab tööelust pausi. Kuid ma usun, et ka sabbatical'i puhul vaatavad inimesed nädalalõppu kui puhkepäevi. Niisiis, mis on see, mis ajab kedagi laupäeva hommikul kell kaheksa (või veelgi varem) voodist välja?!

Minu puhul on selleks võimalus minna mägedesse matkama. Ma ei pea siinkohal silmas küll osariigi kõrgeimat mäge Mt Rainier'i, aga ilmselt ei ole ma siis piisavalt "peast sportlane". :-) Ei saa muidugi öelda, et ainuüksi mõte matkamisest viskab mind nädalavahetuse hommikul nagu vedruga voodist välja. Mõnikord kulub ärkamiseks üksjagu pahurat torisemist ja suur tass kohvi, aga pikkamööda jõuab siiski kohale, et ees on ootamas äraütlemata tore seiklus. Rääkimata sellest, et nii vara ärgates ja kohe aktiivselt tegutsema hakates muutub päev palju pikemaks. Selles mõttes on enda varahommikune tahtejõuga voodist väljaajamine väga tänuväärne saavutus.

Lisaks on mägedesse mineku puhul tegemist peaaegu alati uue elamusega. Ja seda isegi tuttava matkaraja puhul. Näiteks mõnikord selgub kohale jõudes, et mägedes on vahepeal lumi maha sadanud ja siis tuleb tükk aega ennast motiveerida, et soojast autost välja kargesse hommikusse astuda. Sportimine peaks ju olema mõnus, nii et tahaks seda ka peale ühekordset pingutust uuesti ette võtta. Selles mõttes nõuab taoline ootamatu üllatus aeg-ajalt tahtejõudu ja enese motiveerimist, et lumisele matkarajale astuda, kuigi matkamine mulle ju ometi väga meeldib! Õnneks ei luba uhkus ja põikpäisus alustatud ettevõtmist pooleli jätta ja nii ei ole parkimisplatsilt tagasi pööramist seni veel ette tulnud.

Miks peaks inimene ennast aga varahommikuse tõusmise ja väsitava mäest üles-alla vantsimisega piinama? Aga ikka selleks, et olla suvel valmis veelgi kõrgemaid tippe vallutama, kust avanevad suurepärased vaated. Ilma korraliku ettevalmistuse ja treeninguta oleks see lihtsalt piin ja vaev (olen seda omal nahal järele proovinud ja kogu teekond tippu oli üks suur kannatuste rada).

Tiger Mountain, WA, 05. märts 2011

Tulles matkamise juurest töö ja karjääri valdkonda, millega tahtejõudu, motivatsiooni ja meisterlikkust eelkõige seostatakse, tooksin näite Daniel H. Pink'i raamatust "Drive. The Surprising Truth About What Motivates Us", milles ta arutleb selle üle, mis kriteeriumid ennustavad tegevuse edukust - on nendeks intelligentsus, talent või midagi muud. Toetudes psühholoog Anders Ericsson'i ja sotsioloog Daniel Chambliss'i uuringutele väidab D. Pink, et kõige paremini ennustab tulevast edu ning meisterlikkust sihikindlus ja visadus - ehk seesama tahtejõud ja sisemine motivatsioon, millest alguses juttu oli. Kuid siinkohal ei pea lugupeetud teadlased silmas mitte ühekordset lühiajalist pingutust, vaid tsiteerides A. Ericsson'i: "Mitmed karakteristikud, mida kunagi usuti peegeldavat kaasasündinud talenti, on tegelikult minimaalselt 10 aasta pikkuse intensiivse harjutamise tulemus." A. Ericsson on ka HBR'is ilmunud sama-teemalise artikli "The Making of an Expert" üks kaasautoritest ning soovitan soojalt kõigil, kes pürgivad omal alal meisterlikkuse poole, seda artiklit lugeda.

Kahjuks on tänapäeval hoopis enam levinud arvamus, et töö saab selgeks palju kiiremini. Olen ise olnud tunnistajaks nooremprogrammeerijate kurtmisele stiilis - pool aastat on juba töötatud, üks projekt on lõpule viidud ning nüüd on saabunud motivatsioonikriis, kuna kõik on selge ja uued väljakutsed puuduvad. Tule taevas appi, tahaks selle peale öelda! Ehkki ka ajakirja Director artiklis "Kuidas olla igas asjas parim?" tsiteeritud HBR'i blogija Tony Schwartz väidab, et mis tahes alal edu saavutamiseks kulub vaid umbes 10 000 tundi (ehk natuke rohkem kui aasta ja mitte 10 aastat) sihipärast tööd, ei leidnud ma Tony Schwartz'i postitusest antud väitele ühtegi teaduslikku kinnitust. Küll aga on maailmas tunnustatud tulemuslikkuse uurimise ekspert A. Ericsson teinud oma väidete tõestamiseks mitmeid põhjapanevaid uuringuid. Seetõttu kaldungi ma toetama pigem Anders Ericsson'i kui Tony Schwartz'i.

Kes aga raamatute ja artiklite lugemisest suurt ei hooli, nendel soovitan antud teemal minna vaatama selle aasta Oscar'i võidufilmi "The King's Speech", mis demonstreerib samuti tahtejõu, motivatsiooni ja pühendunud harjutamise olulisust tulemuste saavutamisel. Lisaks on tegemist kaasahaarava ja liigutava loo ning suurepäraste rollitäitmistega. Ning lõpetuseks veelkord matkamisest. Minu väike nädalalõpu hobi ei tee minust veel meisterlikku mägironijat, kuid kindlasti muudab regulaarne harjutamine sel suvel mägedes matkamise palju nauditavamaks.