Saladused, mida ettevõte Sinuga ei jaga

Ajakirja Director peatoimetaja Taivo Paju artikkel “7 püha reeglit iga palgatöötaja jaoks” (ÄP, 17.02.2011) sai kommentaatoritelt ootamatult negatiivse vastukaja. See on üsna üllatav, kuna artikkel oli võrreldes näiteks Cynthia Shapiro raamatuga “Corporate Confidential” pigem tagasihoidlik. Mis võis sellist vastuseisu ja kriitikat põhjustada?

Taivo Paju kirjutab ju väga õigesti, et juhil on tavaliselt rohkem informatsiooni otsuste tegemiseks ning samuti on tal õigus oma meeskonda kokku panna, kuna lõpuks vastutab ikkagi juht oma üksuse tulemuste eest. Miskipärast tundub see paljudele töötajatele aga hirmsa ülekohtuna. Aru hakkavad nad olukorrast tihtipeale saama alles siis, kui nad on ise juhi positsioonile tõusnud või tagantjärele rahulikult olukorda analüüsinud.

Kui võtta võrdluseks kõrvale Cynthia Shapiro raamat, siis tundub, et Eestis on olukord õnneks veel enamasti tervest talupojamõistusest lähtuv. Näiteks tema väide, et ettevõtte reorganiseerimist tehakse n.-ö. maja puhastamise eesmärgil ja juhtidel on kogu aeg sahtlis käeparast nimekiri töötajatest, kellest nad tahavad vabaneda, ei vasta tõele. Samas võib nõustuda sellega, et juhid eelistavad edutamisel ja koondamisel töötajaid, kes on positiivsed ja optimistlikud ning toetavad nii juhi kui ka ettevõtte eesmärke ja väärtusi. Üdini negatiivsed töötajad paraku rikuvad üldist sisekliimat ning muudavad juhi ja kolleegide elu raskemaks. Samuti ei vaadata hea pilguga kuulujuttude levitajatele ning ka oma eraelu võiks pigem jätta koduseinte vahele või väiksemasse sõprade ringi.

Mis puudutab Cynthia Shapiro väidet, et juhid ootavad küll initsiatiivi ja uusi ideid, kuid neid võib jagada alles siis, kui juht neid otse küsib, siis ka see ei vasta Eestis õnneks tõele. Initsiatiiv on teretulnud, kuid samas võiks enne uute ideedega väljatulemist siiski ennast kurssi viia ettevõtte kultuuri ja tavadega ning ilmselt ei ole mõistlik teha lauskriitikat nende protsesside osas, mille väljatöötamise ja juurutamise taga on juht ise olnud. Enda loodud asjast on ju ikka raske loobuda ja juhid ei ole selles suhtes erandid. 

Tulles tagasi küsimuse juurde, miks võisid taolised töötajatele mõeldud mõistlikud nõuanded mõjuda kommenteerijatele nagu punane rätik härjale, võib vaid oletada, et inimesed lähtuvad sellest, et neil on alati õigus ning vabadus olla just sellised nagu nad ise tahavad. Igasuguseid õpetussõnu juhtidelt võetakse aga eelkõige tüütu targutamisena. Ühest küljest võib sellest aru saada, kuna paljud lähtuvad n.-ö. iseenese tarkusest ja arvavad, et neil ei ole enam midagi juurde õppida. Targematel soovitaks need nõuanded aga kõrva taha panna ja läbi mõelda, millistest neile tulevikus kasu võiks olla.