Pean kõigi nende lugejate ees vabandama, kes on harjunud minult aeg-ajalt mõnda postitust lugema. Selle aasta algus oli minu jaoks üsna pingeline ning peale seda tundus vahelduseks nii hea "lihtsalt puhata ja mängida", kui tsiteerida kunagist populaarset lastefilmi "Nukitsamees". :-) Nüüd otsustasin ennast aga kokku võtta ning taas kord mõned mõtted kirja panna.
Mis mind siis aasta algul sedavõrd ära väsitas, et pidin endale pika puhkepausi võtma? Kuna ma tüdinesin ära kohalike personalijuhtide imestamisest teemal "kas väljaspool USA-d eksisteerib ka elu (st personalijuhtimine)", siis andsin endale lubaduse, et võtan kätte ja teen ära kohaliku personalijuhtimise sertifikaadi. Õigluse huvides märgin siinjuures ära, et selline suhtumine on valdav pigem kohalikke ettevõtteid esindavate personalijuhtide hulgas ning suurte rahvusvaheliste firmade personalijuhid on oluliselt avarama silmaringiga ega imesta sugugi, kui ma mainin enda Baltikumi kogemust.
Sertifikaadi taotlemisel on alustuseks tarvis otsustada, mis taseme eksamit sooritada. Arvestades minu üsna pikaajalist erialast kogemust, ei hakanud ma madalama taseme sertifikaadile (PHR - Professional in Human Resources) üldse tähelepanu pöörama ning võtsin kohe eesmärgiks kõrgema taseme sertifikaadi (SPHR - Senior Professional in Human Resources) taotlemise. Kuna mul oli selleks ajaks juba üks USA-s tunnustatud sertifikaat tehtud, siis arvasin ma lihtsameelselt, et kui keeruline see ikka olla saab ning et tegemist on pigem enda kättevõtmisega. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et selle arvamusega olin ma ikka täitsa eksiteel.
Materjal, mille ma eksamiks pidin selgeks saama, ulatus strateegiast ja finantsjuhtimisest psühholoogiliste ja juriidiliste nüanssideni ning aeg-ajalt tundus, et seda kõike on lihtsalt liiga palju. Loomulikult ei aidanud kaasa n.-ö. tudengisündroomi lõksu langemine. St et algul tundus aega nii palju olevat, et ei olnud nagu põhjust õpikuid avada ning pärast tuli seetõttu loobuda kõigist halbadest harjumustest (nagu söömine ja magamine :-)).
Meenutasin hea sõnaga Eesti tööseadusandlust ning mõtlesin, kui ebaõiglaselt me uue töölepinguseaduse jõustumisel virisesime, et miks see seadus nii pikk ja keeruline on ning fakt, et mõningaid termineid pidi hakkama võlaõigusseaduse abil täpsustama, tundus lausa karjuva ebaõiglusena. USA seadusandlus on väga põhjalik ja keeruline ning ainuüksi võrdse kohtlemise teemal kirjutatud seadusi võibki lugema jääda. See ei kata aga loomulikult kaugeltki mitte kõike, mis töösuhteid puudutab - lisaks on seadused võrdse palgamaksmise kohta; reeglid, mis sätestavad töösuhted vanemaealiste, puudega töötajate ja sõjaveteranidega; terve rida juhtnööre koostööks ametiühingute liikmetega, jne, jne.
Sain aru ka sellest, et Eestis iseõppijana alustanuna (mul puudub nimelt personalijuhtimise-alane haridus) ei ole mitmed kasulikud mudelid ja kontseptsioonid minuni jõudnud ning see osa materjalist oli minu jaoks äärmiselt põnev. Uurisin huviga erinevaid mudeleid ning mõtlesin kunagistele töösituatsioonidele, kus mul oleks nendest palju kasu olnud. Nii et vaatamata pikale töökogemusele ei saa ma kuidagi väita nagu poleks mul sertifikaadieksamiks midagi õppida olnud. Ma julgen isegi väita, et ilma MBA- ja psühholoogiaõpet läbimata oleksin ma suure tõenäosusega kas eksamist läbi kukkunud või oleks selleks valmistumine oluliselt kauem aega ja energiat võtnud.
Eksamile eelnenud nädalal tegin paralleelselt õppematerjali lugemisega paaniliselt harjutusteste (loomulikult ei olnud ma kõiki materjale selleks ajaks jõudnud veel läbi töötada). Minu üllatuseks ei olnud kättesaadavad harjutustestid üldse mitte nii keerulised, kui ma arvasin, ning seetõttu ei olnud ma eksamipäeval ka eriti mures. Aga jälle kord tuli mul nentida, et tuntud Eesti vanasõna "ära hõiska enne õhtut" on üks väärt mõte, mida ei tohiks ära unustada!
Eksamiruumis ajusid ragistades ei tundunud ükski vastus enam kindel olevat ning peale ligi nelja tundi tõsist ajugümnastikat olin ma üsna kindel, et seekord ma seda eksamit küll tehtud ei saa. Võitlesin endaga vapralt 10 minutit, enne kui "saada" nuppu julgesin vajutada ning siis oli ka tunne, et parem oleks mitte ekraanile vaadata ning teada saada, et ma olen läbi kukkunud. Minu suureks üllatuseks ilmus ekraanile aga kiri "Palju õnne, sooritasite eksami edukalt."
Kui ma hiljem ametlikud tulemused teada sain, olin ma veelgi enam üllatunud enda kõrgete punktide üle. Suheldes peale eksamit teiste personalijuhtidega on nad kõik seda saavutust tunnustanud ning nii mõnigi on öelnud, et ta pole siiani julgenud eksamit tegema minna. Ametlik statistika ei ole muidugi ka just eriti julgustav - eksamile tulijatest sooritavad selle edukalt vaid umbes pooled. Nii et seda enam on mul põhjust enda saavutuse üle rõõmustada.
Tulles tagasi küsimuse juurde "Milleks mulle erialane sertifikaat?", võin kinnitada, et USA-s võrdub see kvaliteedimärgiga ning paljud töökuulutused lausa nõuavad sertifikaadi omamist. Lisaks annab eksamiks õppimine juurde uusi teadmisi ning näitab kätte kitsaskohad (Eestis ei ole väga palju võimalusi spetsialiseerumiseks ning laiapõhjalise professionaalina ei jõua personalijuhtimise iga alamvaldkonna arenguga alati kaasas käia). Eestis paraku sertifikaate nii palju ei väärtustata ning seetõttu võib nende taotlemine tunduda asjatu ajaraiskamisena. Võin isikliku kogemuse põhjal siiski julgustada inimesi seda sammu ette võtma, sest uued teadmised ei jookse kunagi mööda külge maha ning ka vanemad teadmised vajavad aeg-ajalt värskendamist. Edu õppimisel!
